Kõrvulukustava mürinaga lendas üle taevalaotuse pika hännaga päike, niites metsa, süüdates puid, hävitades linnuse.
Plahvatuse hele leek pani vappuma Läänemere rannad ja paistis ülemere kallastele.
Ja siis tuli hauavaikus, võib-olla kottpimedus ja põlevate metsade kauge kuma.
Päike oli taevast alla kukkunud ja hävinud.
Teisiti me seda seletada ei osanud...
Kuid järgmisel päeval oli Päike uuesti taevas... 

Lennart Meri „Hõbevalge“